Kristluse Pühad

Pühapäeva nimetus (ld dominica palmarum) tuleb päeva evangeeliumist, kus kirjeldatakse, kuidas inimesed tervitasid Jeruusalemma saabuvat Jeesust palmiokstega. Selle sündmuse meenutamiseks on palmipuudepühal toodud kirikusse palmioksi ja neist valmistatud kaunistusi. Neid on kantud ka palmipuudepüha protsessioonil. Põhjapoolsemates maades on palmiokste asemel kasutatud pajuoksi. Sellepärast on seda püha rahvapäraselt kutsutud ka urbepäevaks.

Jeesus ratsutab eesli seljas Jeruusalemma

"Viimane Õhtusöök"

Päeva ladinakeelne nimi dies viridium (´roheliste [okste] päev´) viitab Suurele Neljapäevale kui traditsioonilisele pihil käimise päevale. Armulauaosadusest välja jäetud inimesed võeti tagasi koguduse osadusse ja nad said uuesti Kristus-viinapuu värsketeks oksteks.

Kristlik püha, mil tähistatakse Jeesus Kristuse ristilöömist ja surma Kolgata mäel.

Jeesuse hauasolemise päev

Kirikuaasta suurimad pühad kestavad kolm päeva. Ülestõusmispühad algavad esimese täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva.
Ülestõusmispühasid on nimetatud ka lihavõttepühadeks (paast lõppes – võis taas liha süüa) ja munadepühadeks (tibupoja koorumine sümboliseerib Kristuse väljatulekut hauakambrist; muna on peetud uue, tärkava elu sümboliks). Munadepüha tava seostub veel legendiga Maarja Magdaleenast, kes läks keiser Tiberiuse juurde ja kuulutas: “Kristus on üles tõusnud!”. Maarjal oli kaasas muna. Tiberius kostnud, et enne läheb muna punaseks, kui tema seda usub. Muna värvuski punaseks.